Võrgustatud õpe

Seekord oli meil teemaks võrgustatud õpe. Inglise keeles networked learning.

Kuna teema on suhteliselt teoreetiline, siis palus õppejõud Hans meil mõelda peale artikli lugemist millist õppimist me tahame kujundada ning milliseid mõtteid tekitas loetelu meie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana.

Juba ülesandepüstituses sees olnud viidetele valisin neljandaks artikliks lähiajaloos toimunu sündmused, kuna ka endal oli selles keerises ülioluline panus:

Networked Learning Editorial Collective. (2021). “Networked Learning: Inviting Redefinition”.

ehk “Võrgustikuline õppimine: Ümbermõtestamine”

Artiklis tuuakse välja, et võrgustatud õppe aluseks on, nagu ka Hans oma postituses sissejuhatuseks mainib, kolm osa, millele kõik baseerub:

• Inimeste vahelised suhted
• tehnoloogia (digitaalne IKT)
• koostöö ühise väärtustatud eesmärgi nimel

See tähendab, et võrk ei tähenda vaid ühendusi tehnoloogiate vahe, vaid sellel on ka oluline osa inimeste vahelise suhete / suhtlemise ja panustamise ehk koostöö vahel.

Nagu ka artiklist võis lugeda, siis Covidi pandeemia lükkas (ka meil) 2020 a. alguses õpetamise rohkem digikesksemaks, et olla haridusasutusena pädev ning mitte jätta õpilastele õpilünkasid. Kõige raskem hoop oli see I ja II kooliastmele, kuna nende isemõtlemine ning motivatsioon ei ole veel niivõrd kaugele arenenud, et toime tulla ennastjuhtiva õppijana.

Kui Covid pani kõik luku taha ja koheselt tuli välja mõelda strateegiad, kuidas kodusid ja õpilasi toetada, siis üsna pea selgus, et tehnikat nappis, ei olnud loodetud ühenduvust, õpetajad ei olnud end ette valmistanud selliseks olukorraks (väikekoolis, kuhu mina olin just tööle tulnud, tuli ikka korralikult juhtpositsioon üle võtta, et õpetajad kiiremas koras põhiliste asjadega ära koolitada). Tuli imekiirelt leida baasasjad, millega I ja II kooliaste lapsevanemaga hakkama saab. Digiteadlikumad õpetajad said hoo sisse ja varsti tuligi riigilt teade ja suunamine, et kasutada tuleks ikka neid õpikeskkondi, mis vabalt kasutatavad ilma sisselogimistega või siis äärmisel juhul koolikontoga seotud. Õnneks olid meil olemas teatud õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid, kuhu tuli kiiremas korras koos õpilastega integreeruda. Iseõppimist oli siin endal väga palju.

Paremaks töökorraldamiseks koolimajas tegin tihedat koostööd valla IT-ga ning lõpuks pälvisin vallalt ka tunnustuse digitaristu ja haridustehnoloogiliste võimaluste ning toe arendamise ja korraldamise ees. Sellest olenemata jätsid õpetajad end omapäi ja püüdsid lastele teha nn.loengu vormis online kohtumisi. Mõni vanem õppejõud oli ka kindlal veendumusel, et õpiku ja TV täitmisega saab õpilane ilusasti hakkama – sealjuures veel ka uue teemaga. Mõni tragim õpetaja leidis võimalusi, et lapsed saaks nn.vahetunnis ka teineteisega suhelda ja sotsialiseeruda, ise ekraani tagant eemaldudes.

Loetud artikkel ütleb, et on kaheksa põhimõtet, mis toetavad võrgustatud õppe õppekavasid/programme:

Pilt: clarissabezerra.com_networked-learning

1. Keskendutakse õppimisele, millest saab õppija otsest kasu.

2. Vastutus peaks olema jagatud kõigi võrgus olevate osalejate vahel.

3. Suhete loomiseks tuleb anda aega.

4. Õppimine on asukohapõhine ja kontekstist sõltuv.

5. Õppimist toetavad koostööd või grupid.

6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad õppimist, teadmiste ning identiteedi loomist.

7. Reflektsioon ja peegeldus on oluline õppeprotsessis.

8. Õpetaja / juhendaja roll on õpivõrgustikus oluline.

Artiklis tuuakse näiteid ülikoolide peal, samas oleks hea teada kas antud võtted toimivad ka I ja II kooliastmes või III kooliastmes, kui võrgustatud õppel on baaspõhimõtetes välja toodud, et juhendaja / õpetaja roll on selles võrgustikus olulisel kohal.

Täna näen,e t Hans oma aines „Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe“ tõesti kasutab mingites kontekstides neid võtteid ja proovib luua võrgustatud õpet, kus igal osapoolel on oma roll selles võrgustikus, mis on omakorda toetatud teise osapoolega / grupiga, toimub reflektsioon oma õpitule, teise õpitule ja kõik võrgus osalevad vastutavad selles kontekstis.

Tagasi tulles I – III koosastme juurde, siis näen, et leides võimalus ja metoodikat, kuidas vähemalt II kooliastme õpilased omavahel suhtlema panna grupis ning ühtse töö nimel samamoodi panustama, on võrgustatud õpe ka seal võimalik.

Kui artiklis mainitakse, et täna on heal järjel õpilastel võimalus omi loenguid/tunde kuulata/vaadata kus nad vaid soovivad, siis näen, et ka meie koolisüsteemis on valdaval enamusel lastest kasutusel nutitelefon, mis annab eelise oma õppetööd seal vajadusel läbi viima. Tuleb vaid leida õiged moodused ning keskkonnad. Mõtestatud õpe nutitelefonides võtab ka õpetajates ära selle „nad ei tee seal midagi kasulikku“ – teeme siis ise seda! Tavaline loengu vormis tund veebis ei ole võrgustatud õpe, tuleb kaasata õpilasi ka omavahel st. rühmatööd erinevates gruppides, õpetada õpilasele, et nad julgeksid anda tagasisidet oma töö kohta ja/või selle kohta kuidas õpilane ise tööst aru sai. Meil õpetajatena tuleb aidata õpilasi looma oskusi, mis aitavad õpilasi tulevikus hakkama saada, mitte ainult hariduslikus kontekstis. Näiteks 8.klassi digiloovtöö, eriti uue digiõpiku põhjal, annab hea võimaluse saada osa võrgustatud õppest. Ja samuti sellised ainete ülelised projektid on taas hea kasvulava. Kindlasti läheb suhete loomisega aega, eriti veel III kooliastmes, kuna seal toimub teismelisega ealised iseärasused, ning nooruk peab oma oskuste ja motivatsiooniga uuesti nullist alustama. Meie õpetajad peame samuti selle kõigega kohanema ning motivatsiooni ning mõistmist ülal hoidma. Nagu ka artikkel ütleb, siis võrgustatud õppe eelkäijateks on olnud digitaalne, kaugõpe ja virtuaalne õpe, veebipõhine õpe ja see on juba tuttav meile. Samas kui õpilased elavad keerulises sotsiaalses-materiaalses-digitaalses maailmas ja nende loodud õpikohad mõjutavad seda, kuidas nad õpivad, siis miks ei saa me neid nn. ära kasutada ja luua sinna konteksti mõtestatud õppe.

Pilt: https://doi.org/10.1016/j.compedu.2018.08.009

„Võrgustikupõhine koostööõpe (NCL) on seega õppijate kokku toomine Internetiga ühendatud personaalarvutite kaudu, keskendudes neile, kes töötavad „õppiva kogukonnana”, jagades ressursse, teadmisi, kogemusi ja vastutust vastastikuse koostöös õppimise kaudu.“ (McConnell 1998 ) Kasutades neid strateegiad on meil võimalik luua samaväärne õpitulemus, mis näost – näkku õppimisel. Võita on meil palju, nagu ka artiklis öeldakse, et taoline õpe on alati olnud huvitatud inimeste varustamisest võimega töötada loovalt, tuvastada ja tegeleda probleemidega mille kallal töötada – st. leida ressursse tuvastatud probleemidega tegelemiseks ja töötada välja toimivamaid lahendusi.

Sealjuures aitame me sellega õpilasi elulises aspektis ja ka loome seoseid koolide / klasside vahel rohkemate õpetajate kaasamisega võrgustunud õppepraktikatesse – tekib „ökoloogiline kool“  või „hea kool“. Artiklis nimetatakse sellist protseduuri „ökoülikooliks“ Ronald Barnett / „hea ülikool“ Raewyn Connell (Fitzpatrick, 2019; Nørgård, Mor ja Bengtsen, 2019; Barnett, 2018; Connell, 2019).“

Nõustun siinkohal artiklis välja tooduga, et võrgustatud õppimine soodustab ühendusi, kuna olles ise täna õppija, näen ja tunnetan seda. Sellisel viisil õppimine on ühenduslüli inimestega omavahel (mis mõnikord tundub olevat pealesunnitud, kuna me ei ole harjunud niimoodi õppima), kohtade, õppimiste, tegevuste ja meedia vahel.

Kokkuvõtteks.

Võrgustatud õppimine hõlmab koostööd, mida toetavad usalduslikud suhted, mida motiveerib ühise väljakutse tunnetamine ja mida ühine õppetöö, nagu ütleb seda ka artikkel.

Isegi II – III kooliastmest alates on juba väga võimalik tegeleda võrgustatud õppega. See muidugi nõuab omajagu panustamist, kuna õpilane veel ei ole niivõrd heade metakognitiivsete oskustega, kuid muutes nende meeldiva koha / tehnika õppimiskeskseks ja seome neid võrgustatud õppe metoodikaga, arvan, et see on võimalik.

Selline lähenemisviis toob meile kõigile tulevikus kasu. See on ka üks peamisi põhjuseid, mis olen täna informaatikaõpetaja magistriõppes, et kuidas toetada lapsi juba juure tasandilt kõige sellega kaasa tulema ja õppima, et neil tulevikus oleks juba tunduvalt kergem.

Kasutatud allikad:

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Vikipeedia, 2023, Networked learning.  https://en.wikipedia.org/wiki/Networked_learning

Abram D. Anders (2018). Networked learning with professionals boosts students’ self-efficacy for social networking and professional development. Computers & Education,127. https://doi.org/10.1016/j.compedu.2018.08.009