Haridustehnoloogia ajaloost

Oma esimeseks ülesandeks, kursuse „Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe“, valisin M. Welleri artikli „Twenty Years on Edtech”  ehk siis 20 aastat haridustehnoloogiat, et teada saada rohkem sellest, millest ma huvitun.

Minu jaoks oli see väga põnev lugemine, kuna esimene kokkupuude arvutiga oli kuskil aastatel 1997 -1998, kus oli au mängida seal ainult Super Mariot. See ei olnud meie arvuti, vaid oli võimalus käia külas seda mängimas. Isikliku nuppudega telefoni sain alles 2000 a.-l ja aktiivselt alustasin arvutit kasutama (modemühendusega) Soomes 2000 alguses.

Põnev oli lugeda kui tehniline on tegelikult haridustehnoloogia ajalugu olnud. Oli väga palju lühendeid ja mõisteid millest polnud kuulnudki ja mida sai nüüd internetiavarustest taga aetud ja silmaringi suurendatud.

Minu suureks üllatuseks oli ka see, et kui võrrelda, siis kui algelistes kohtades on Eesti oma arenguga olnud maailmamõistes. Kasvõi sedagi, et mida ja kas üldse teab täna üldhariduskoolis iga õpetajana töötav isik, mis imeloom on haridustehnoloog või mis üldse on haridustehnoloogia. Tavainimestest, kes IT valdkonnaga ei tegele, ei tea loetud terminitest ammugi.

Tähekombinatsioonid, nagu MOOC, OER, OCL ja OPL, RSS, LMS, PLE, TBD, Second Life… oli minu jaoks nagu galaktika. Tundmatu kauge objekt kuskil universumi avarustes. Aukartust äratavad ja suursugused organismid… Lähemal vaatlusel selgub, et päris loogiline jada on nendest joondunud.

Mulle meeldib väga, et daatumitena oli välja toodud selle ajapügalale omane süsteem. Teeb ilusasti puust ette ja punaseks. Pani ka korduvalt mõtlema sellele mis Hans loengus rääkis, et kuidas meie (õpikeskkonnad kursusel) täna oma tööd korraldame ja millises ajajärgus oma tegvustega viibime. See oli hea paralleel. Saan aru, et tänases infoühiskonnas tiirutame ringiratast väisates ikka ja jälle samu pidepunkte ajateljel – nt. nagu AI taastulemine ChatGPT jms näol, mis on täna kättesaadav absoluutselt kõigile.

Olles ise ka aktiivselt 2000ndatel Wikit kasutanud, siis oli seda hariv lugeda, et mis tema tegelik tähendus on olnud. See tähendus on nagu tavakasutaja jaoks pigem varju jäänud.

Sama üllatav oli ka see e-õppe ajajärk, kus selle nähtavust tavamaailmas arvestades ei oleks ma mitte seda nii kaugele minevikku viinud. Ja nii naljakas on mõelda, et alles nüüd tänapäeval üldhariduskoolid  (eriti väiksemad ja kaugemad) hakkavad endale teadvustama seda mõistet õppetöös.

Täiesti ulme tundus mulle, et omal ajal 2000ndatel tegeles ka Eesti riik sellises keskkonnas, nagu seda oli Second Life. Mängude maailmas sees olnuna ja endale teadvustamata, et see on olnud Second Life termin, siis seda imelikum on mõelda, et Eesti riik oli riigi tasandil sellises kanalis…!? Kuid süüvides antud ajajärku, tundub see üpris innovaatiline ja ekstreemne ettevõtmine olevat ja tagantjärgi vaadates täitsa mõistetav. Tutvustasime end ju välismaailmale kui e-riiki.

Kõik muud terminid, nagu blogimine, youtube, e-portfoolio, on minu jaoks uus teema kasutajana/ise sisuloojana.

Paljud mõisted vajasid korduvat uurimist ja puurimist, et neist täielikult aru saada. Rõõm oli tõdeda, et haridustehnoloogide guru Ingrid Maadvere kunagine kirjeldus viis äratundmiseni, et oma klassiruumi arvutitunnis kasutasingi just konnektivismi.

Kokkuvõtteks võin öelda, et antud teemas vajab kindlasti mõistete kaart korralikku täiendamist, et mõista täielikult minevikku.

Sest nagu ka Juhan Liiv ütles „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta“.

…

Kasutatud allikad:
Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech

Jõeäär, T. (2007, 6.detsember). Second Life’is avati Eesti saatkond. Äripäev
https://www.aripaev.ee/uudised/2007/12/05/second-lifeis-avati-eesti-saatkond

Maadvere, I. (2009, 25.august). Õpetaja rollist ja õppimisteooriates. Tiigrihüpe Koolis haridustehnoloog. https://tiigrihypeharidustehnoloog.blogspot.com/2009/08/opetaja-rollist-ja-oppimisteooriates.html