Selles õpikeskkonnad loengus rääkis Hans meile veidi õpimärkidest. Kuidas neid luua ja omale alla tõmmata, kui oleme neid saanud või siis koguda oma digitaalsesse seljakotti.
Õpimärgid võiks sisaldada
Originaalsust / vau-efekti
Kasulikku kursusekaaslastele – täiendavatele allikatele viitamist (peavad olema ajakohased)
Sisu õigsust
Loetavust – vt. writing for the web + F-reading õpikeskkonnad G-drivest (on teistsugune nagu ametlikud kirja kirjutamine – nt sõna alla lingitav aadress) + vt veel lisaks how users read on the web
Lõigud ei ole liiga pikad, ing.k puhul kaldkiri, tähtsamas asjad tumedamas kirjas.
Töömaht
Kuidas näidata oma õpimärke? Vt. ka õppimärkide magistritöid
Koguda digitaalsesse seljakotti: BADGR.COM või OPENBADGES.ME
Kujundada saab openbadges.me <- PS! ISSUER ACCOUNT
Hans näitas meile õppimärkide tegemist, kus teha disaini ja kust saab välja anda. Moodles kõige lihtsam ja ka tasuta suurele grupile.
PERSONAALSETE ÕPIKESKONDADE LUGU
2003-2005 tekkis veebis tohutu muutus. Varem ainult tarbiti, nüüd said inimesed oma osa ka panustada (pilte jagada kommenteerida ja sisu luua jne..)
Vaata ka web.archive.org/web
Avatud kursused – cMOOC vs xMOOC <- XMOOC ei ole enam avatud õppematerjalidega
Avatud hariduse kursus: osalejaid ka väljaspoolt ülikooli, mitte ainult kooliõpilased või kursusel osalejad. Väljaspoolt osalejad maksavad vaid sertifikaadi eest, muu tasuta. MOOC sõna võttis kasutusele 2008 D. Cormier.
Personaalne vrs personaliseeritud
Personaalne: minu tehtud asi, see on meie kursusel oluline. Täiskasvanud õppijale
Personaliseeritud: minu profiili põhjal valitud teekonnad, tehisintellekt saab olla soovitaja, mitte otsustaja (samas selle põhjapaneva fakti muutis 3.12 loengus Hans natukene leebemaks, kui otsustajaks jääb õppija ise. St. et kui ka sina ise lood oma õpitee omade huvidest lähtuvalt, siis on see ka personaliseeritud.)
TEHNOLOOGIAD ja SPETSIFIKATSIOONID ja STANDARDID
Uudisvoog -> RRS, atom, OPML
Folksonoomia -> (märksõnad) -> tagid
Lai folksonoomia -> del.icio.us (järjehoidja lugeja)nt
Kitsas folksonoomia -> flickr, instagramm
Nende viimaste abil on võimalik sisu kokku tõmmata, kasutades tääge. SlideShare lehel on võimalik slaide kokku võtta. Kõik laetud sisu saab kätte, kui kasutame märksõnu. Kahjuks e-koolikotis ei saa leida nii.
Veebis manustamine või embeedimine -> youtube, video teisele lehele panemine (blogisse nt) Veebly omasse saab rohkem teenuseid embeedida.
IFTT – erinevate keskkondade vahelisi süsteemi nr Google drive dokumenti integreerida blogi postitusi. Saab ise programmeerida käsklusi mida see teeb kui tuleb info. Erinevate keskkondade vahelist liikumist.
iStock
Kordasime veel üle ka segadusse ajavaid mõisteid.
VLE -> LMS = sünonüümid, on sama tähendusega. Eesti kontekstis jälle ei ole 100% nii.
ÕPIHALDUSSÜSTEEM (LMS) – sisaldab kõike, va. testid nt eDidaktikum
VIRTUAALNE ÕPIKESKKOND (VLE) – EduFeedr, Stuudium
LePlanner õppedisain, mis ei ole LMS, on lihtsalt üks digikeskkond.
Kõik LMS-id on VLE-d
18.11 loengus tutvustas kaaskursuslane Juho, informaatikaõpetajate tsunftist, meile kõigile edapp.com keskkonda, kus on ka AI sees. Seal saab AI eesti keelest ka aru, aga talle peab seda ütlema, et tehku eesti keeles asju. Ühendus on ka kujundusprogrammi Canvaga. Sarnaneb MOODLile, saab õppematerjale jagada teiste keskkondadega nt GClassroomiga ja teeb ise väga häid õppematerjale.
Sealt vaatasime edasi kahte valikteemat AVATUD HARIDUS ja E-PORTFOOLIOD
Avatud haridus sai alguse 90-ndate lõpus. Tarkvara oli üpris kallis. Autoriõiguse probleemid – üle 70a.pärast autori surma tuleb säilitada andmeid. Piiratud kasutusvõimalused. – ei olnud veel avatud litsentse, et teised sisu kasutada saaks (kopeerimine-tõlkimine). Piirab mõistlikku digitaalset taaskasutamist. Orbteaosed, mida ei ole võimalik enam hankida.
„Free Culture“ Lawrence Lessing (Creative Commonsi looja. Eesti keeles „Vaba kultuur“). Creative Commonsi lehel saab oma tööd kõigile avalikult kasutada anda. Ärilisse kasutusse lubamine on pigem JAH, kuna see on suht hall ala. Nt.hariduse poolelt (kursused kus õpilased maksavad). See tagab ökosüsteemi.
Rääkisime veel avatud õppematerjalides, millest on ka varem juttu olnud. Nt Haridustehnoloogia koolis loengus rääkis Hans sellest väga põhjalikult.
MOOC kursused – massive, poen, online, course
C-MOOC’s – kogukondadele, ühendustele, suhtlusele – nagu meie
X-MOOC – võimalikult suurele kasutajaskonnale suunatud
Avatud hariduses on erinevad liikumisi olnud. Ja hariduspoliitikas on päris head edusammud olnud. Nt 2020
E-portfoolio – enda parimad näited oma õpitust kursuse raames.
Karuta portfoolio – https://karutaproject.org/, see on portfoolio platvorm, kus on võimalik siduda oma pädevusi.
ÕPIKESKKONDADE DISAIN
St. võtame mingi keskkonna ja disainime sinna sisse mingi halduse. Kunagi ei ole ühtegi õiget disaini olemas. Disain on kui kommunikatsioon.
Õppimistegevuste disain – õppedisain
Disainimeetodid
Persoonad: eesmärgid nendel persoonidel on kõige olulisemad, aitavad aru saada kelle jaoks ja mida.
Eesmärgid: mida ta soovib? Kas ainult oma töös kasutada? Teadlikkus… KIRJUTA EESMÄRK VÄLJA ISIKU TSITAADINA.
Persoonad põhinevad taustauuringul:
Intervjuu * kasutajate vaatlus * kirjanduse analüüs * konkurentsi analüüs
Persoonasid on 6 liiki:
Peamine persoona
Teine persoona (neil on mõned täiendused)
Täiendav persoona
Kliendi persoona (kes ise kunagi seda asja ei kasuta nt ülikool, lapsevanem)
Teenindatav persoona (kui ise ei kasuta, kuid kellel on soovid)
Negatiivne persoona (kes ie ole meie toote sihtgrupp – väga tehniline tüüp nt)
Stsenaariumite kirjutamine
Projektis on vajalik veel mõistekaardid, kasutajalood, paberprototüübid, sõrestikmudel.
Horizon Reports – digiteemade ühendamine pehmete teemade vahel (muuseumid jne..) EDUCAUSE on nüüd see koht, mis edasi viib neid.
Uuringud, mis on aktuaalsed tehnoloogiatrendid hetkel. Horizon Report versioonid on olnud:
Teaching and Learning Edition (2019…) -ühtlustasid seda uuringut, kuid lugedes seda tuleb välja,e t ikkagi on pigem kõrgharidusele orienteeritud.
Higher Education Edition (2004…2018)
K-12 Edition (2009…2017)
Museum Edition (2011-2016 va.2014)
Library Edition (2014,2015), Information Security Edition (2021), data and Analytics Edition (2022), Holistic Student Experience Edition (2023)
Vaatlesime 2023 Teaching and Learning raportit, struktuuri – on lihtsas keeles ja lihtne aru saada.
1.grupp trende:
Sotsiaalsed – õppijatel on kasvanud nõudlus Covidi järgselt paindlike ja mugavate õppevormide järele, fookus õiglasele ja kaasavale õpetamisele ning õppimisele (erivajadustega õpilased, õpikeskkonnad, avatud haridus), mikrokraadiprogrammid.
2.grupp trende:
Tehnoloogilised – tehisintellekti jõudmine massidesse, veebiõppe ja lähiõppe kombineerimine (suhteliselt väljakutsuv), low-code ja no-code tehnoloogiad (sellised keskkonnad, kus inimesed ei oska koodi kirjutada, vaid oleks võimalik mingeid rakendusi kokku panna, nt Power platvorm Microsoftil, MIT App inventor – mobiiliäppide loomiseks). Microzoft Azure keskkonnas saab kasutada tasuta programme TLÜ õpilane.
3.grupp trende:
Majanduslikud – hind ja tasuvus mõjutavad võimalike õppijate otsuseid kõrghariduses õppima asuda (USA-s on ülikoolid väga kallid, kui saab ka ise veebipõhiselt õppida, siis kasutatakse seda. Mõjutab ka ülikoole), kõrgkoolide rahastuse vähenemine, elukestva töökohapõhise õppe vajaduse kasv.
4.grupp trende:
Keskkonna põhised – kliimamuutused mõjutavad igapäevaelu, keskkonnateemad lisanduvad õppekavadesse (ka TLÜ õppekavades BA-s nt) ja kõrgkoolide tegevustesse (nt. koolid peavad ise jälgima oma jalajälge, nt blokiahela jalajälg ja chatGPT), tehnoloogia keskkonnamõjude vähendamine on keeruline.
5.grupp trende:
Poliitilised – valeinformatsioon, rahvusluse tõus, poliitiline ummikseis takistab otsuste vastuvõtmis.
Võtmetehnoloogiad – mis on hetkel kõige aktuaalsemad.
Tehisintellekti rakendused personaliseeritud õppeks – õppejõudude töö lihtsustamiseks, õpihaldussüsteemid, tugiteenused õppijatele (probleemide korral vestlus robotiga, siis alles õppenõustaja poole).
Generatiivne tehisintellekt (sisuloome ja pildigeneraator) – hindamise ümberkujundamine, eetilised küsimused (peaks viitama, et olen tehisintellekti kasutanud. Peame samm-sammult akadeemilist kirjutamist õpilastega harjutama nt.puhtalt magistritöö kirjutamiseks. Hea nt 20 lk teksti ja mingi projekt, mida hetkel juurutatakse ülikoolis)
Õppevormide vahelised piirid hägustuvad – õppijad ja õppejõud vajavad ühist keelt (nt.kontakttundide vähendamine on problemaatiline – on erinevad mõttemaailmad õppija ja õppejõu vahel), uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja skaleeruvus (tehnika ülesse panek video/heli, mis on suur väljakutse, Hans teeb seda umb 20 min enne loengut. Ruumid tuleb luua selliseks, et oleks hea nt.grupitöö tegemiseks jne. Ruumis toimuv töö peab päris selgelt muutuma)
HyFlex – õppija saab ühe kursusel valida lähiõppe ja veebiõppe vahel, seal on paindlikkus st. õppimine on esikohal, mitte tehnoloogia ümber tõmblemine.
Mikrotunnistused (microcredentials), ei ole mikroakraad 30-60 EAP’d, vaid väiksemad õpiampsud, mis on uudse digitaalse tunnistusega tõendatud – mikroõppimine, toetab elukestev õpe, kohandatud õppimiskogemused (mikrokraadi õppekava saab varsti VÕTAga üle võtta)
TEGEVUSJUHISED: õpikeskkonnad (learning spaces), võrdsus ja juurdepääsetavus, digiühendused (440 kab, kõik ei saa enam hästi kasutada kooli enda võrgus süsteemi Apple TV, võrk on piiratud), täiskasvanud õppijad, innovatsioon teaduses ja õpetamises, õppejõud, alarahastatud kõrgkoolid
On lühikesed trendid, keskmised trendid ja pikaajalised trendid, kuid need on valmistatud enne Covidit ja eriti ei päde. Nüüd tuleb ümber mõelda kuidas ülikoolid toimivad, nt nagu mikrokraadiga nüüd hakkab toimuma.
Euroopa vaade arengutrendidele -> Tuomi I, Cachia R, Villarr Onrubia D (2023) tehtud, sarnane mis EDUCAUSis. JRC Publications Repository’st on ka võimalik uurida Euroopa uuringute kohta – nt education või digital education. INFOTEHN.ÕPETAJATELE – „Reviewing computational thinking in compulsory education“ (https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC128347)
HARNO hariduse tehnoloogiakompass https://kompass.harno.ee , kuid nendele materjalidele viitamine on raskendatud.
PERSONALISEERITUD ÕPE
Hans rääkis veidi ka valikteemadest ja mind puudutas personaliseeritud õpe, sest ei jõudnud ära oodata väga oodatud teemat nutikad õpikeskkonnad.
Tegin väikese ülevaate kohe peale loengut, sest Harno Kompass on tuttav tööriist.
Kairi Tammetsi analüüs personaliseeritud õppest Hariduse tehnoloogiakompassis (HITSA 2020) ütleb, et personaliseeritud õpe on keeruline, kuna see hõlmab alati teatavat isikupärastamist. Seal on palju mõisteid, nagu individualiseerimine, personaliseerimine, isikupärastamine, õppijakeskne ja seal on omad koolkonnad. Mõiste rõhuasetus sõltub tihti sellest, kes räägib – teadlased, rahastajad, poliitikud, praktikud. Ja tuuakse alati selles teemas esile, kui põhiline lahendus on see kõikidele praegustele hariduslikele väljakutsetele.
Kompass.harno.ee ütleb, et Personaliseeritud õpe on õpetamise viis, kus õppimistegevused lähtuvad õppija vajadustest, huvidest ja võimetest ning kus õpieesmärgid on sageli ka õppija enda seatud.
Sellega soovitakse parandada õpilaste kaasatust ja saavutusi, kus siis keskendutatakse üksikute õpilaste õppimisvajaduste reageerimisele, kus on õppimise paindlikkus ja äratundmine ning mõistmine, et indiviidid on erineva kiirusega.
Eeldusteks peavad olema õpetaja teadlikkus igast õppijast ja valmisolek toetada õppijat nt. oma õppimise eest vastutust võtma. Õppekava, kas see toetab ja kas sel on kõigile sama eesmärk? Ja lõpuks paindlikkus struktuurides.
Tehnoloogia roll on sellest järgmine parim samm. See aitab otsustada, mida õpilane võiks järgmiseks teha, lähtudes õppemeetodist, materjalidest, meediumist. Tehnoloogia aitab meil sellest aru saada. Pigem sekkuda juba varem (M.Packalen, Qridi).
Võimalused on järgmised:
Analüütikat sooritavad keskkonnad (märka varem nt. milliste ülesannete/teemadega kes on hädas või ülesanded võtavad kauem aega. Õpilaste tehtud katsetuste põhjal näiteks, õpilane lihtsalt proovib seni kuni õiged vastused saab – siis on selge, et sellele tuleb tähelepanu pöörata)
Desmos programmis teha matemaatilisi ülesandeid nt. paraboolid, nullpunktid, haarad – sellega saab välja selgitada õpilase teadmisi, kui ta oskab seal küsimusi küsida… Sealt saab märgata ja edasisi personaliseerimisi ette võtta. See tehnoloogia ja teised intelligentsed süsteemid võimaldavad ennustada tõenäosus ja annab võimalust diagnoosida.
Õpetaja jaoks aitab personaliseeritud õppimine hoida kokku aega, automatiseerida protsesse ning leida, milline oleks järgmine parim samm iga õppija jaoks.
Kompass.harno.ee ütleb:
Personaliseerimine
Lähtub õppija huvidest, vajadustest ja eesmärkidest. Õppija veab õppimist ise.
Õppija osaleb aktiivselt oma õppetöö planeerimises.
Õppija vastutab oma õppimise eest ise, sh saab valida, mida ja kuidas ta õpib.
Õpilane seab ise enda eesmärgid ja hindab õpetaja abil oma arengut personaalse õpiraja läbimisel.
Õppija valib talle õppimiseks sobiva tehnoloogia ja vahendid.
Õppijad loovad ise võrgustiku kaasõppijatest, õpetajatest ja asjatundjatest, kes neid õppimisel toetavad.
Õppija teadmisi ja oskusi mõõdetakse kompetentsimudelite abil.
Õppija jälgib ja hindab ise oma õppetöö tulemuslikkust
Õpetaja arendab ja toetab iseseisvaid õppijaid, kes oskavad sättida iseendale eesmärke ja jälgida oma edenemist.
Personaliseerimine viitab juhistele, mida on kohandatud vastavalt õppija vajadustele ja huvidele. Keskkonnas, mis on täielikult personaliseeritud, võivad õpieesmärgid ja sisu, meetod ja tempo olla kõik erinevad (seega hõlmab nii personaliseerimine diferentseerimist kui ka individualiseerimist). Üldises kontekstis on personaliseeritud õpe kui võimalik lähenemisviis tulevaste õppimisvajaduste rahuldamiseks, pakkudes uusi alternatiive, mis edendavad õppijate õppimisvõimet (Bentley ja Miller, 2004).
Personaliseeritud õppimise puhul toimub üleminek õpetajakeskselt õppeprotsessilt õppijakesksele, õppija saab teha valikuid lähtuvalt oma eesmärkidest, talle sobivast tempost, töövahendeist ja huvidest. Nt Goole Classroomi kasutamine: 1-3 kl õpivad iseseisvalt õpetaja juhendite järgi, 4-6kl teevad ise plaani terveks eelseisvaks nädalaks. Või siis erinevad tehnoloogilised keskkonnad – 10 monkeys, quizzis, fastfingers jne…
Tavapärane õppematerjalide kasutusviis tähendab üldjuhul, et kõik õppijad saavad õpetajalt samad juhised, milliste materjalidega tunnis või kodus tööd teha. Kui aga analüüsida õpilase tulemusi või materjali läbimiseks kulunud aega, saab õppesisu kohandada vastavalt sellele, kus on õpilase teadmistes lüngad, mis tüüpi ülesannete peale tal rohkem aega kulub vms. Tehnoloogia mida kasutada: e-koolikott, opiq, õpiveeb. Matemaatika, keemia ja füüsika õppimiseks mõeldud Foxcademy analüüsib, kuidas õppija ühe konkreetse probleemiga hakkama sai ning otsustab selle põhjal, kas järgmine küsimus peaks olema kergem, raskem või hoopis kontrollima baasteadmisi. Kuid lisaks pakub see õpetajale võimalust kohandada õppemeetodit (iseseisev töö tunnis või kodune töö, grupitöö, kontrolltöö jne) ja materjali (erinevad materjali omandamisega seotud õppeained, teemad ja õpiväljundid).
Tehnoloogia ei asendaja õpetajat, kuid õpetajast saab nüüd mentor, õppija juhib end ise. Ülioluline on õpetajate ettevalmistus, et õpetaja oleks selleks valmis. Vaja on ka kvaliteetseid õppematerjale – ilma sisu ja andemeteta ei tööta personaliseeritud õpe (peavad olema erinevate raskusastmetega ülesanded).
Eestis on personaliseeritud õpet (või selle põhimõtteid) proovitud reguleerida erinevates strateegia- ja visioonidokumentides. Nii Elukestva õppe strateegia 2020, Eesti infoühiskonna arengukava 2020 kui ka Haridusvisioon 2035 toovad välja, et haridussüsteem peab muutuma õppijakeskseks ning üks võimalus selleks on personaalsed paindlikud õpiteed, mida toetab tänapäevane tehnoloogia. Tulevikus hakkamasaamiseks tuleb keskenduda õpilaste enesejuhtimisoskuse kujundamisele.
Harno kompass toob välja, et üks võimalus personaalsete tehnoloogiate õpetamiseks on informaatika õppeaine raames ise nutikaid tehnoloogiaid disainida ja luua. Selles protsessis osalemine võimaldab õppijal mõista, kuidas süsteemid toimivad, andmed kogunevad ja kuidas andmeid visualiseerida ja tõlgendada.
Õppevara peab olema nutikas, st
masinloetava sisuga,
võimaldama andmete kogumist õppija soorituste kohta,
sisaldama õppija jaoks erineva tasemega juhiseid,
ühe teema juures võiks olla kasutatud erinevaid meediumeid.
Kõige keerulisem ongi välja töötada piisav hulk kvaliteetset materjali, mille abil korraldada personaliseeritud õpet.
Et personaliseeritud õppimises peituvat potentsiaali ära kasutada, on vaja kokkuleppeid ka riiklikul tasandil: digitaalne õppevara peab muutuma nutikaks, võimaldama andmeid koguda ja erinevad keskkonnad peavad omavahel andmeid vahetama.
Personaliseeritud tehnoloogiate väljatöötamiseks tuleb ära kasutada ka juba erinevates infosüsteemides (EIS, eKool, Stuudium jt) olemasolevaid andmeid.
Minu Õpikeskkonnad ja võrgustatud õppe aine valikteema tuli sellest, et soovisin ja ootasin väga seda viimast teemat „nutikad õpikeskkonnad“ ja plaan oli võtta kaks teemat, aga asjade kokkulangevuse tõttu (hilisem ülesse panek, minu äraolek ja haigestumine) viis mind lõpuks sinnani, et valisin teemaks Personaliseeritud õpikeskkonnad ja kolmanda artikli. Kolmanda artikli seetõttu, kuna õppejõud Hansu sõnul on see tugevalt seoses nutikate õpikeskkondadega ja ka personaliseeritu õppimine on ind huvitanud väga, et kuidas toetada õpilast nii, et säiliks õpimotivatsioon ja teotahe. Niisiis ei ole ma kaotanud eriti midagi, vaid olen saanud ülevaate mõlemast huvipakkuvast teemast.
Antud artikkel (“Personalized adaptive learning: an emerging pedagogical approach enabled by a smart learning environment“) andis põhjaliku ülevaate isikupärastatud adaptiivse õppe olulisusest ja selle integreerimise võimalustest nutikates õpikeskkondades. Autorite poolt esitatud teave ja analüüs annavad väärtusliku panuse haridusalasele dialoogile. Saame teada kuidas tehnoloogia, sealhulgas adaptiivsed õppeplatvormid ja õpianalüütika, võib toetada isikupärastatud õppeprotsesse. Nutikate õpikeskkondade eelised seisnevad võimes koguda andmeid õpilaste käitumise kohta, pakkudes seeläbi õpetajatele väärtuslikku tagasisidet ja võimaldades täpsemat isikupärastamist.
Personaalsiseeritud ja adaptiivsel õppel on vahe sees. Adaptiivsel viisil on ideaal kohandamise tulemuseks see, et individuaalne õppimine kasvab. Personaliseeritud viisil vaatame me laiemalt ehk siis õppija isiksuse areng on suureks eesmärgiks
Ja ka personaalne ja personaliseeritud õppimine on nagu kaks erinevat asja, kuna väljendub selles kes otsuse teeb. Tihti on personaliseeritud õppe puhul see,e t otsustuskohaks on mingi algoritm. Kuid antud artiklis võtab väga hästi kokku joonis 3, kus on ära toodud andmetele tuginev ja andmete poolt juhitud otsustamine.
Seal viidatud teisel juhul võetakse andmed kokku ja esitatakse õpetajale või õppijale ja tema siis otsustab, mitte enam tehnoloogia. JA õppimisprotsess on kõigepealt jagatud kolme etappi:
Kavandamis etapp
Õppimise protsess ise
Tagasivaade / reflektsioon
Andmepõhine vaade pakub lõpuks ise mingisugust materjali õppijale, kuid andmetest informeeritud vaade teeb seda, et õppejõud saab hea ülevaate oma õppijatest ja ise kohandab oma õppijatele parima sisu. Väga hea ja selgitav ülevaade, antud mõistete mõistmiseks, oli antud Hansu soovitatud blogi: https://datavid.com/blog/data-driven-vs-data-informed
Personaliseeritud õppimise juures on alati peamine, kes on otsuse langetaja – mõelda tuleb selle info põhjal.
JA personaliseeritud õpe on tihedalt seotud nutikate õpikeskkondadega. Artiklis (Peng, H. et al., 2019), tuuakse esile, kuidas nutikad õpikeskkonnad võimaldavad õpetajatel koguda andmeid õpilaste käitumise kohta, mis omakorda võimaldab täpsemat isikupärastamist. See võimaldab õpetajatel pakkuda kohandatud õppematerjale ja meetodeid vastavalt iga õpilase individuaalsetele tugevustele ja nõrkustele. Näiteks võib õpilase edusamme jälgida õpianalüütika abil ning seejärel kohandada õppesisu vastavalt vajadustele.
Autorid toovad välja ka nutikate õpikeskkondade eelised, sealhulgas võime pakkuda reaalajas tagasisidet õpilastele ja võimalust luua dünaamilisi õpikogemusi. See suurendab õpilaste kaasatust ja motiveeritust. Näiteks võivad õpikeskkonnad automaatselt kohandada raskusastet vastavalt õpilase edusammudele, hoides seeläbi õpilase huvi üleval. Artikkel rõhutab väga isikupärastatud õppe mõju ja rolli.
Kuid kõik see toob ka väljakutsed, nagu andmete privaatsuse küsimused ja tehnoloogilised piirangud.
Vaadates ära ka dr. Nian-Shing Chen videointervjuu https://youtu.be/ZnBfv9E8hyw , kus ta kommenteerib vaateid tulevikku miks meil on neid nutikaid keskkondi vaja. Nad puudutavad ja vestlevad sellisetel teemadel nagu mis on praeguse haridussüsteemi väljakutsed, kui oluline on juba see teema nagu isejuhtiv koolitamine ja isejuhtiv õppimisviis, kuna veebis on juba nii palju häis võimalusi olemas. Kui reaalne on haridusrobotid – eriti Hiinas, kus on 1 lapse poliitika. JA kui tähtsalt kohal on juba elukestev profiil, meeskondlik õpetamine, interaktiivne klassiruum ja kuidas tavapärane hindamine hakkab minetama on tähtsust ja hakkab toimuma pädevuspõhine hindamine.
Personaliseeritud õppimine pakub õpilastele võimalust õppida oma tempos. Tehnoloogia toetab seda, jälgides individuaalseid edusamme ja pakkudes personaliseeritud õpiteid. Selleks on vaja hariduses tuua sisse muutused, et tehnoloogia abis saaks mõõta õpilaste andmeid ja neile ka seejärel leida nende tasemega sobivaid õpiteid, nagu ka Kairi Tammets (Tammets 2020) Harno kompassi lehel ja videoloengus välja toob enda matemaatika näitel. Olin minagi seda ülesannet vaadates veidi nagu „kits kuulutust vahtides“, sest minulegi on sealsamas kohas õpilüngad sisse jäänud. Ja tänu oma vaatluspraktikal kogetule, vaatlesin 9.klassi matemaatika tundi, tulid need kõverikud tuttavad ette ja sealjuures ka õpetaja selgitus, oli seekord veidi kergem. Õpianalüütika lahendused jälgivad, koguvad, analüüsivad ning tagasisidestavad õppijatega seotud andmeid selleks, et optimeerida ning parandada arusaamist õppimisest, visualiseerides andmeid ja seoseid, mida inimesel ilma tehnoloogia abita oleks keeruline tuvastada (Valle et al., 2021). Nagu ka artikkel ütleb, siis nutikad õpikeskkonnad saavad pakkuda reaalajas tagasisidet, luues tema sobivaid õpikogemusi ja suurendades õpilaste kaasatust. Näiteks võivad sellised keskkonnad automaatselt kohandada õppesisu keerukust vastavalt õpilase arengule, mis võib suurendada õpimotivatsiooni. Selle tõi välja Kairi Toomla oma loengus ja Harno Kompassi lehel, et oleks juba tema ajal olnud võimalus kaardistada tema teadmisi ning anda talle jüts tema vajadusest lähtuvaid ülesandeid, siis usub ta, et tal ei olek hetkel seda matemaatikas olevat õpilünka. Niisiis kaardistatud õppija andmete abil saab pakkuda õppijale temaga vastavas ülesandeid, mis toetavad õppija tugevusi, eelistusi ja motivatsiooni.
Nagu me isegi tajume ja näeme on õpetamine on täna ka veel suhteliselt ainekeskne ja tugineb aineõpiku loogikale. Sestap ei ole ratsionaalne, et õpetaja valmistaks pabermaterjale kasutades ette rohkem kui mõni alternatiivset õpirada. Tuleb julgelt hakata kasutama tehnoloogiat, et pakkuda tänaseks juba vajalikke õpiteid, kuid peame jääma ka valvele, sest uuringud on ka näidanud, et tehnoloogiate sissetoomine ei ole alati motoveeriv õpilasele ning sealt ei pruugi tulla enesereguleeritud õppimist, nagu toob ka välja Toomla oma magistritöös (Toomla, 2023).
Aga meil on HTM’i sõnul täna kolm peamist muutumise suunda – konstruktivistlik teadmuskäsitus, koostöine õpe ning autonoomia nii kooli, õpetaja kui õppija suurema otsustusõiguse ja tegutsemisvabaduse suunas. (HTM [a], 2022).
Et siis õppija tempost ja huvidest lähtumisele lisaks soovitatakse õpihuvi tõstmiseks kaasata personaliseerimisse õppijad ehk võimaldada kaasa rääkida otsustes, mida ja kuidas nad õpivad (Basham et al., 2016; FitzGerald et al., 2018). Nendele praktikatele saab viidata kui õppija autonoomsuse suurendamisele või õppe personaliseerimisele, nagu meile on kasvatusteaduslikes ainetes räägitud ning praktikal vaatlusi tehes oleme pidanud märkama.
Artikkel annab hea panuse haridustehnoloogia arengusse, sest tänaste PISA tulemuste järgi selgub, et meie õpetajatel on olemas kõik eeldused ja oskused kasutada erinevaid tehnoloogiad oma ainetundides, kuid seda ei tehta. Ka antud artikli (Peng, H. et al., 2019), autorid näitavad, kuidas tehnoloogia saab olla võti individuaalse õppimise toetamisel, andes suuna edasistele uurimustele ja arengule hariduses. Personaliseeritud õpe annab õpetajale erinevaid võimalusi kasutada tehnoloogilisi vahendeid, et võimestada õpilasi läbi selle, et selgitame välja tema taseme ja eelistused ning kohandame seda õpilase jaoks, Jah, see võtabki rohkem aega ja ressurssi, kuid sellele rajale astudes saame me paremaid tulemusi ning motiveerituid õpilasi. Nagu ka dr. Nian-Shing Chen ütles videointervjuus, et me oleme aina rohkem liikuma sinna poole, kus vanad võtted enam ei tööta. Maailm nõuab juba teistmoodi lahendusi ning personaliseerimine saab olema igapäevane asi. Niisiis ei päde varsti enam õpetaja-õpilane õpetamise stiil ja nagu me ka eelnevates artiklites oleme täheldanud ja maailm ongi muutumises ning õpetaja roll muutub juba mentori rolliks, kelle ülesandeks jääb toetada ja võimestada õppijat. Ja mis saab veel parem olla kui võimestada õppijat temast endast lähtuvalt.
Ise üliõpilasena tunnen seda personaliseeritud õpet veidi ka siin õppeaines „Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe“, kus mulle antakse valida millised artikleid ma soovin käsitleda ja kas teen praktilist või teoreetilist ülesannet, mis ajavahemikus või ajal ma seda teen jne. Siia on sisse põimitud ka minu isiklikud huvid ning see paneb motiveeritult töötama.
Aga kuidas siis hoida tasakaalu õppija eneseregulatsiooni ja tehisintellekti poolt langetatud otsuste vahel, avatud õpikeskkonna väljakutsetega ning andmete poolt juhitud otsuste võimalike ohtudega., nagu Hans teemapüstituses õhku viskas.
Analüüsitud artikli (Peng, H. et al., 2019), loetud lisamaterjalide ja videote põhjal võin öelda, et õppija peaks ise saama määrata oma eesmärgid, eelistused ja õppeprotsessi tempot. Kontroll peaks jääma õppijale oma õppeprotsessi üle, samas kui õpianalüütika või tehisintellekt võib toetada individuaalset kohandamist vastavalt nende vajadustele. Artikkel küll ei keskendu otseselt avatud õpikeskkondadele, kuid toob välja personaliseeritud õppe võimalikkuse ka sellistes keskkondades, kus siis ajutisi infokildusid või anonüümseid andmeid kasutatakse individuaalsete vajaduste mõistmiseks. Andmete poolt juhitud otsused võivad kaasa tuua mitmeid riske. Üheks ohuks on andmete võimalik moonutamine või ebaõige tõlgendamine, mis võib viia ebatäpsete või kallutatud soovitusteni. Lisaks võivad andmetest tulenevad otsused tekitada privaatsusmuresid, eriti kui õppijate isikuandmeid ei hooldata nõuetekohaselt.
Kasutatud allikad:
Peng, H., Ma, S., & Spector, J. M. (2019). Personalized adaptive learning: an emerging pedagogical approach enabled by a smart learning environment. Smart Learning Environments, 6, Artikkel 9. https://doi.org/10.1186/s40561-019-0089-y
Seekord oli meil teemaks võrgustatud õpe. Inglise keeles networked learning.
Kuna teema on suhteliselt teoreetiline, siis palus õppejõud Hans meil mõelda peale artikli lugemist millist õppimist me tahame kujundada ning milliseid mõtteid tekitas loetelu meie enda senise kogemuse kohta õppijana ja õpetajana.
Juba ülesandepüstituses sees olnud viidetele valisin neljandaks artikliks lähiajaloos toimunu sündmused, kuna ka endal oli selles keerises ülioluline panus:
Artiklis tuuakse välja, et võrgustatud õppe aluseks on, nagu ka Hans oma postituses sissejuhatuseks mainib, kolm osa, millele kõik baseerub:
Inimeste vahelised suhted
tehnoloogia (digitaalne IKT)
koostöö ühise väärtustatud eesmärgi nimel
See tähendab, et võrk ei tähenda vaid ühendusi tehnoloogiate vahe, vaid sellel on ka oluline osa inimeste vahelise suhete / suhtlemise ja panustamise ehk koostöö vahel.
Nagu ka artiklist võis lugeda, siis Covidi pandeemia lükkas (ka meil) 2020 a. alguses õpetamise rohkem digikesksemaks, et olla haridusasutusena pädev ning mitte jätta õpilastele õpilünkasid. Kõige raskem hoop oli see I ja II kooliastmele, kuna nende isemõtlemine ning motivatsioon ei ole veel niivõrd kaugele arenenud, et toime tulla ennastjuhtiva õppijana.
Kui Covid pani kõik luku taha ja koheselt tuli välja mõelda strateegiad, kuidas kodusid ja õpilasi toetada, siis üsna pea selgus, et tehnikat nappis, ei olnud loodetud ühenduvust, õpetajad ei olnud end ette valmistanud selliseks olukorraks (väikekoolis, kuhu mina olin just tööle tulnud, tuli ikka korralikult juhtpositsioon üle võtta, et õpetajad kiiremas koras põhiliste asjadega ära koolitada). Tuli imekiirelt leida baasasjad, millega I ja II kooliaste lapsevanemaga hakkama saab. Digiteadlikumad õpetajad said hoo sisse ja varsti tuligi riigilt teade ja suunamine, et kasutada tuleks ikka neid õpikeskkondi, mis vabalt kasutatavad ilma sisselogimistega või siis äärmisel juhul koolikontoga seotud. Õnneks olid meil olemas teatud õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid, kuhu tuli kiiremas korras koos õpilastega integreeruda. Iseõppimist oli siin endal väga palju.
Paremaks töökorraldamiseks koolimajas tegin tihedat koostööd valla IT-ga ning lõpuks pälvisin vallalt ka tunnustuse digitaristu ja haridustehnoloogiliste võimaluste ning toe arendamise ja korraldamise ees. Sellest olenemata jätsid õpetajad end omapäi ja püüdsid lastele teha nn.loengu vormis online kohtumisi. Mõni vanem õppejõud oli ka kindlal veendumusel, et õpiku ja TV täitmisega saab õpilane ilusasti hakkama – sealjuures veel ka uue teemaga. Mõni tragim õpetaja leidis võimalusi, et lapsed saaks nn.vahetunnis ka teineteisega suhelda ja sotsialiseeruda, ise ekraani tagant eemaldudes.
Loetud artikkel ütleb, et on kaheksa põhimõtet, mis toetavad võrgustatud õppe õppekavasid/programme:
Pilt: clarissabezerra.com_networked-learning
1. Keskendutakse õppimisele, millest saab õppija otsest kasu.
2. Vastutus peaks olema jagatud kõigi võrgus olevate osalejate vahel.
3. Suhete loomiseks tuleb anda aega.
4. Õppimine on asukohapõhine ja kontekstist sõltuv.
5. Õppimist toetavad koostööd või grupid.
6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad õppimist, teadmiste ning identiteedi loomist.
7. Reflektsioon ja peegeldus on oluline õppeprotsessis.
8. Õpetaja / juhendaja roll on õpivõrgustikus oluline.
Artiklis tuuakse näiteid ülikoolide peal, samas oleks hea teada kas antud võtted toimivad ka I ja II kooliastmes või III kooliastmes, kui võrgustatud õppel on baaspõhimõtetes välja toodud, et juhendaja / õpetaja roll on selles võrgustikus olulisel kohal.
Täna näen,e t Hans oma aines „Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe“ tõesti kasutab mingites kontekstides neid võtteid ja proovib luua võrgustatud õpet, kus igal osapoolel on oma roll selles võrgustikus, mis on omakorda toetatud teise osapoolega / grupiga, toimub reflektsioon oma õpitule, teise õpitule ja kõik võrgus osalevad vastutavad selles kontekstis.
Tagasi tulles I – III koosastme juurde, siis näen, et leides võimalus ja metoodikat, kuidas vähemalt II kooliastme õpilased omavahel suhtlema panna grupis ning ühtse töö nimel samamoodi panustama, on võrgustatud õpe ka seal võimalik.
Kui artiklis mainitakse, et täna on heal järjel õpilastel võimalus omi loenguid/tunde kuulata/vaadata kus nad vaid soovivad, siis näen, et ka meie koolisüsteemis on valdaval enamusel lastest kasutusel nutitelefon, mis annab eelise oma õppetööd seal vajadusel läbi viima. Tuleb vaid leida õiged moodused ning keskkonnad. Mõtestatud õpe nutitelefonides võtab ka õpetajates ära selle „nad ei tee seal midagi kasulikku“ – teeme siis ise seda! Tavaline loengu vormis tund veebis ei ole võrgustatud õpe, tuleb kaasata õpilasi ka omavahel st. rühmatööd erinevates gruppides, õpetada õpilasele, et nad julgeksid anda tagasisidet oma töö kohta ja/või selle kohta kuidas õpilane ise tööst aru sai. Meil õpetajatena tuleb aidata õpilasi looma oskusi, mis aitavad õpilasi tulevikus hakkama saada, mitte ainult hariduslikus kontekstis. Näiteks 8.klassi digiloovtöö, eriti uue digiõpiku põhjal, annab hea võimaluse saada osa võrgustatud õppest. Ja samuti sellised ainete ülelised projektid on taas hea kasvulava. Kindlasti läheb suhete loomisega aega, eriti veel III kooliastmes, kuna seal toimub teismelisega ealised iseärasused, ning nooruk peab oma oskuste ja motivatsiooniga uuesti nullist alustama. Meie õpetajad peame samuti selle kõigega kohanema ning motivatsiooni ning mõistmist ülal hoidma. Nagu ka artikkel ütleb, siis võrgustatud õppe eelkäijateks on olnud digitaalne, kaugõpe ja virtuaalneõpe, veebipõhine õpe ja see on juba tuttav meile. Samas kui õpilased elavad keerulises sotsiaalses-materiaalses-digitaalses maailmas ja nende loodud õpikohad mõjutavad seda, kuidas nad õpivad, siis miks ei saa me neid nn. ära kasutada ja luua sinna konteksti mõtestatud õppe.
„Võrgustikupõhine koostööõpe (NCL) on seega õppijate kokku toomine Internetiga ühendatud personaalarvutite kaudu, keskendudes neile, kes töötavad „õppiva kogukonnana”, jagades ressursse, teadmisi, kogemusi ja vastutust vastastikuse koostöös õppimise kaudu.“ (McConnell 1998 ) Kasutades neid strateegiad on meil võimalik luua samaväärne õpitulemus, mis näost – näkku õppimisel. Võita on meil palju, nagu ka artiklis öeldakse, et taoline õpe on alati olnud huvitatud inimeste varustamisest võimega töötada loovalt, tuvastada ja tegeleda probleemidega mille kallal töötada – st. leida ressursse tuvastatud probleemidega tegelemiseks ja töötada välja toimivamaid lahendusi.
Sealjuures aitame me sellega õpilasi elulises aspektis ja ka loome seoseid koolide / klasside vahel rohkemate õpetajate kaasamisega võrgustunud õppepraktikatesse – tekib „ökoloogiline kool“ või „hea kool“. Artiklis nimetatakse sellist protseduuri „ökoülikooliks“ Ronald Barnett / „hea ülikool“ Raewyn Connell (Fitzpatrick, 2019; Nørgård, Mor ja Bengtsen, 2019; Barnett, 2018; Connell, 2019).“
Nõustun siinkohal artiklis välja tooduga, et võrgustatud õppimine soodustab ühendusi, kuna olles ise täna õppija, näen ja tunnetan seda. Sellisel viisil õppimine on ühenduslüli inimestega omavahel (mis mõnikord tundub olevat pealesunnitud, kuna me ei ole harjunud niimoodi õppima), kohtade, õppimiste, tegevuste ja meedia vahel.
Kokkuvõtteks.
Võrgustatud õppimine hõlmab koostööd, mida toetavad usalduslikud suhted, mida motiveerib ühise väljakutse tunnetamine ja mida ühine õppetöö, nagu ütleb seda ka artikkel.
Isegi II – III kooliastmest alates on juba väga võimalik tegeleda võrgustatud õppega. See muidugi nõuab omajagu panustamist, kuna õpilane veel ei ole niivõrd heade metakognitiivsete oskustega, kuid muutes nende meeldiva koha / tehnika õppimiskeskseks ja seome neid võrgustatud õppe metoodikaga, arvan, et see on võimalik.
Selline lähenemisviis toob meile kõigile tulevikus kasu. See on ka üks peamisi põhjuseid, mis olen täna informaatikaõpetaja magistriõppes, et kuidas toetada lapsi juba juure tasandilt kõige sellega kaasa tulema ja õppima, et neil tulevikus oleks juba tunduvalt kergem.
Abram D. Anders (2018). Networked learning with professionals boosts students’ self-efficacy for social networking and professional development. Computers & Education,127. https://doi.org/10.1016/j.compedu.2018.08.009
Kolmandaks kodutööks Õpikeskkonnad aines lugesin enda harimiseks artiklit: „Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education“ ehk Web 2.0 teenustel põhinevad personaalsed õpikeskkonnad kõrghariduses, et saada teadmisi kuidas seda süsteemi kasutati ülikoolis ja kas see teostatav ka madalamas kooliastmes (III kooliastmes, võimalusel ka juba II kooliastmes).Olles jõudnud kuskile artikli 1/3 peale hakkas mind huvitama, et mis PLE (st. isklik õpikeskkond) siis lihtsas keeles endast kujutab. Surfasin neti läbi ja sain teada, et PLE kui selline on: „Mõiste personaalne õpikeskkond (PLE) kirjeldab vahendeid, kogukondi ja teenuseid, mis moodustavad individuaalsed haridusplatvormid, mida õppijad kasutavad oma õppimise juhtimiseks ja hariduslike eesmärkide saavutamiseks.“ (Educause, 2009)
Nii, asi selge, sukeldusin taas artiklisse, kus sain teada, et miks see uuring üldse ette võeti ja millised olid tulemused. Päris artikli alguses püüti samuti selgitada, mis need PLE-d üldse on ja et need on sellised kohad, mis põhinevad Web 2.0 teenustest ja koosnevad erinevatest veebitehnoloogiate rühmadest, mis aitavad kasutajatel ja õppijatel hallata õppimisprotsessiga seotud teabevoolu, teadmiste loomist ja oskuste arendamist, kuid sellest jäi nagu väheks ning keeruliseks.
Haridusvaldkonnas sai PLE-de kontspetsioon alguse 2000. aastate keskpaigast ja hoo juurde 2005 a. algusest. Personaalsete õpikeskkondade (PLE) pooldajad tõid uuringus välja väite, et läbi PLE-de ülesehitamiste ning samas ka PLE-de aktiivsel kasutamisel, saab õppija tagasi kontrolli oma õppimisprotsessi üle, kuna saavad hallata ja valida erinevate keskkondade vahel oma teabe salvestamiseks, tootmiseks, otsimiseks, loomiseks, jagamiseks, töötlemiseks jne… JA see kõik isikupärastab õppimist.
Sotsiaalse konstruktivismi lähtenurgast on täna õppimine keskendunud õppijale, mitte enam õpetajale. Õpetajate roll on muutunud teabe edastajatest vahendajateks ja juhendajateks, millest ka Hans oma 2.loengus juba põgusalt meile rääkis, kui tutvustas erinevaid virtuaalseid õpikeskkondi ja õpihaldussüsteeme. Tookordki jõudsime järeldusele, et see kõik ei tähenda, et õpetajaid ei ole enam vaja, vaid vastupidi, nende roll muutub veelgi olulisemaks, nagu ka artiklis välja tuuakse: „…et aidata õpilastel arendada oma oskust sorteerida, mõista, analüüsida ja kasutada teavet loovalt ning suunata neid nende õppimise teel.“
Personaalseid õpikekkondi kasutades kasutaja ei ole enam ainult tarbija, vaid ta muutub ka tootjaks, kuna valitakse teenused ja rakendused, mida vajatakse, et luua uut sisu tarbimiseks, jagamiseks. PLE-d on vahendite, teabeallikate ja ühenduste kogumid, mida iga üksikisik kasutab regulaarselt õppimiseks, samal ise tootes ja jagades kõike seda ka laiali. Peale selle toodi väja, et PLE-sid saab käsitleda kahes valdkonnas:
pedagoogilisel (metoodika) – kohe lõi pirn põlema, et see on ka koht meie etteantud kirjandusest Mart Laanpere ja Väljataga artikli lugemiseks (Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments), et rohkem teada, mis on need aspektid selles valdkonnas. Artikkel leitav TLÜ Akadeemilisest raamatukogust. DOI nr: https://doi.org/10.1080/10494820.2010.500546
tehnoloogilisemal tasemel (objekti või platvormina või siis infrastruktuurina)
Kasutades PLE-sid tehnoloogilisest vaatest, siis nende töökindlus ja raamistik peab olema enam-vähem fikseeritud, et API (rakendusprogrammiliides) saaks nende vahel rahulikult toimetada. See mõiste oli jälle taas võõras ja selle seletuseks leidsin toreda ja meelelahutusliku kirjeldava video What is an API?, mis tegi puust ette ja punaseks.
Pedagoogilse vaate puhul mainitakse artiklis, et sellisel juhul ei ole tegu mitte konkreetse vahendi või platvormiga, vaid see on lähenemisviis, kus kasutatakse erinevaid keskkondi mis on õppija jaoks ainulaadne ja vastab tema vajadustele ning kogemustele, samas ka muutub samu aluseid arvestades. Sellise kontseptsiooni kohaselt iga õppija ise valib oma vahendid ja ühendab need, et hallata oma teadmisi, tarbida, toota, töödelda, jagada. Samas! tuleb ka meeles pidada, et tehnoloogia arenguga muutub ka vahendite valik st. et palju tuleb peale uusi keskkondi ja samakiiresti ka kaovad keskkonnad, kuna neid enam ei arendata – nt. Flock.
Artiklis välja toodud uuringu eesmärgiks oli aidata üliõpilastel kasutada Web 2.0 vahendeid ja teenuseid formaalses õppetöös. Lisaks suunata ja juhendada õpilasi Web 2.0 kasutamist õppimisel elukestvaks õppeks, kuna õppe- ja arendustegevuste roll muutub üha olulisemaks ettevõtete ja tööelus. Seda fakti oli päris huvitav lugeda, sest uuring pärineb aastast 2008 ja täna olles ise aastas 2023 näeme, et see on juba ülivajalik oskus, kuna teavet on meie tänases infoühiskonnas liigagi palju. Siinkohal on ka täitsa mõistetav miks on uuringus tehtud kordusi ja järelintervjuusid aaastatel 2009-2010, 2010-2011 ja 2012-2016 – ajas lihtsalt kõik muutub.
PLE raamistiku loomisel toodi välja neli võimalikku lähenemist (2008-2009)
– Wiki-põhine PLE (Google’i saite)
– Sotsiaalvõrgustikupõhine PLE (Facebook)
– Sotsiaalagregaatoritel põhinev PLE (Netvibes).
– brauseripõhine PLE (Flock)
Lisatud ei ole nutitelefone, kuigi sel ajal oli nende kasutamine tõusuteel, kuid mitte nii laialdane nagu juba täna. JA seetõttu ei ole nutikaid lisatud uuringus PLE raamistiku üheks sõlmpunktiks. Kuid täna on nutitelefonid ühel olulisemal kohal selles raamistikus. Palju toimub just ka nede vahendusel, sest nutitelefonist on saanud tarbeese, mille olemasolu võtame juba iseenesest mõistetavana ning selle kadu või rikki minek pidurdab üpris korralikutl meie toimimist (täna on ju enamus infost meie nutitelefonides).
Tookord anti õpilastele valida, kuidas nad on huvitatud Web 2.0 õppimisest ja kasutamisest ja seejärel tutvustati neile järk-järgult erinevaid Web 2.0 vahendeid. Esimese sessiooni järrel said õpilased ise valida ja välja pakkuda omi platvorme, kas siis nad juba ise kasutasid neid või arvasid, et need võiks klassikaaslastele sobida. See oli rikastavam kogemus, kuna ei piiratud õpilasi raamistikuga, vaid õpilased said ise kasutada oma ideid ja ettepanekuid ja seeläbi avastada PLEde kontseptsiooni.
See on sarnane, nagu Hans meile ette andis kohe esimeses loengus – mingid kohad, mis on meile õppetööks vajalikud temaga suhtlemisel ning õppeprogrammi kättesaadavamaks ning loetavamaks tegemise ning siis meie oma vahendid, mille kaudu omavahel targa tarbija/tootjana toimetada.
Seejärel paluti õpilastel joonistada diagrammid oma Web 2.0 kasutamiste kohta, kuna see oli mõeldud sissejuhatusena PLEde kontseptsiooni tutvustamiseks. Eesmärgiks oli antud, et keskkond ei tohiks piirduda vaid tööriistade, platvormide või rakendustega, mida nad tunnevad, pigem keskenduda nende eesmärkidele, viisidele, kuidas nad vahendeid kasutavad ja nende vajadustele. Läbi kõige selle tuli esile, et 8 õpilast üritasid luua seoseid vahendite vahel ja isegi kontrollisid, millised neist seostest olemas olid. JA üks õpilane nimetas oma diagrammi „isiklik leht kõigest“, mis sisaldas mite ainult neid vahendeid mida ta kasutas oma õpingutega seoses, vaid ka neid, mida ta kasutas vaba aja veetmiseks või sõpradega ja perega suhtlemiseks. See diagramm sobis uuringutegijate brauseripõhise PLE lähenemisviisiga.
KOKKUVÕTTEKS
Nagu ka antud uuring näitas ärinduses olevate tudengitega, siis PLE-de olemasolu ja paindlikus aitab meil paremini õppida, olla osa sotsiaalsest identideedist ja see tekitab motivatsiooni osaleda aktiivses õppeprotsessis. See kõik tekitas natukene segadust algselt artiklikt lugema hakates, et nagu mismõttes…!?!?, kuid lõpuks sain aru, et see on täna meile nii omane juba, et me ei pane enam tähelegi, et meil on juba loodud omale sellised keskkonnad ning me töötame neis mõistet omamata. PLE-de pluss on tõesti see, et saad ise algatada dialooge, osaleda nendes ning toetada ja täiendada õpitavat materjali. Näiteks on väga rikastav meie kursusel see, et meil endil on võimalus õppida läbi teiste blogimise. Selline võimalus laiendab vaatenurki ning paneb märkama asju, mis esmaspilgul üldse ei kõnetanudki. Lisaks sinna juurde kommenteerimine ning asjadele uue valguse toomine lisab edasi mõtlemise võimaluse ning sügavama analüüsi. See tekitab sellise õppimisvõrgustiku, kus tunnedki end toetatuna.
Eneseanalüüs ja tagasi vaatamine ehk reflektsioon aitab palju kaasa õppimisele ja see on PLE-des väga hea õppimiskoht ka teistel. Samuti võib olla takistuseks veidi ka see, et kui sulle ette antud keskkond on võõras ja vajab veel õppimist ning harjumist, siis jätkad ikka omale käepärase vahendi kasutamist, sest see on kiirem ja efektiivsem sulle, nagu ka uuringus noored välja tõid. Samas, see on ka võti, miks PLE-d hästi toimivad, sest kui sul jääb autonoomia ise valida ning sinna juurde lisada mõni uus soovitatud keskkond, mida sa suudad hallata, siis tulemus on käepärane ning ei kuluta liigselt ressurssi. Tänu sellele suureneb sinu enda panus, tunne, et sa oled kaasatud ja isejuhtiv.
Niimoodi asja ajades saamegi ka uuringus väljatoodud eesmärgid, et PLE-d on kui head organiseerimis- ja juhtimisvahendid, abiks õppeprotsessis ja oskuste arendamisel ning sotsiaalse aspekti ühenduskoht. Olenevalt õppijast on sellel küll omad head ja vead, aga kui siht silme ees, siis võrgustik on olemas.
Lõpetuseks ka minu personaalne õpikeskkond:
Kasutatud allikad:
Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003
Juba loengus intrigeeris mind 2021 aastal välja tulnud õpihaldussüsteem Schoolaby, mille ümber oli meil ka tol ajal koolis tuline vaidlus, kui see välja tuli. Tookord tõmmati sellel kriips peale ja nüüd oli mul võimalus seda katsetada. Teiseks valikuks oli mul muidu Soome loodud Alfons, kuna seda tutvustust saatis loengus fraas „sobib nn.külakoolidele“ ehk siis väikekoolidele ning see on just minu pärusmaa. Aga seda katsetan iseseisvalt hiljem mõnel muul korral.
Esimeseks väga toredaks leiuks on see Schoolaby juures, et sisse saab logida kas eKooliga, Gmailiga või HarID-ga. (pilt 1)
Kõik need võimalused on koolides õpilastel olemas, st. legaalsed võimalused. E-kooliga sidumine on eriti mugav. Võiks olla ka Stuudium. G Suit kasutajad saavad kasutada kooli e-maili võimalust ja kuna praegu on arendamisel, et iga õpilane saaks ka HarID võimaluse koolis (testisime seda IT-osakonnaga eelmisel aastal), siis ka see on hea ja turvaline võimalus selle keskkonnaga liitumiseks.
pilt 1
Teenuse kasutamine on sellel keskkonnal tasuta, kuid kasutajatingimustes tuuakse välja selline klausel: ”… ning Kliendile teatud Teenus tasuline (Preemium pakett, aastane litsent). Teatud juhtudel, kus see on Teenuses vastavalt ette nähtud, saab ka Kasutaja osta tasulisi lisateenuseid. “
Ajakavale saab lisada verstaposte ja sinna alla materjale nii Opiqust kui ka e-koolikotist (pilt 2):
pilt 2
Õpilasi on kerge kutsuda kursusele, kas lingiga või koodiga (pilt 3):
pilt 3
Kuid verstaposti pandud mõned laenatud materjalid süsteemist/platvormilt ei avanegi (mingi bugi vist kuskil) (pilt 4):
pilt 4
Minu jaoks on ebamugav see, et materjalide alla pandav töö ei ole täidetav/parandatav samal platvormil, vaid on eraldi allalaetav. See on väiksemate õpilaste puhul tüütu ja ebamugav tegevus.
Vaade õpilase töölaual on mugav ja selge (pilt 5):
pilt 5
Õpetaja vaade tundub ka esmapilgul puhas, ülevaatlik, konkreetne (pilt 6):
pilt 6
Töö kontrollimiseks pean kahjuks õpilase töö endale arvutisse alla laadima (jälle!), mitte ei saa seda kohe otse online töödelda (pilt 7). Tüütu.
pilt 7
Aga meeldiv on see,e t kui sisse logida / konto luua sai vaid eKooliga,s iis nüüd saab siit otse selle ülesande Stuudiumi lisada (pilt 7). Aga huvitav on, et seda võimalust ei pakutud kohe kui õpetajana ülesande lõin.
Seljakotti lisanduvad ja kuvatakse kõik Verstaposti alla pandud materjalid (pilt 8). Verstaposti alla tehtud ülesannetesse lisatud materjalid ei kajastu Seljakotis.
pilt 8
Järgmisesse õpiteekonda õpilasi korraga ise kutsuda ei saa – see tuleb jagada, kas koodina või siis lingina ja õpilane ise liitub.
Tähtaja ületanud tööd on õpilase töölaual punasena ja aktiivselt kohe näha (pilt 9):
pilt 9
Õpetaja vaates saan ka ülevaate tehtud ja tegemata asjadest (pilt 10):
pilt 10
Kokkuvõtteks saan öelda, et programmi läbimängimine võttis omajagu aega, aga oli põnev väljakutse. Veidi veider on seal eestikeelne tõlge asjadele (verstapost nt). Programm tundub natukene nagu algeline, samas ka kerge käsitleda tänu sellele. Esimese hooga on see platvorm täitsa mugav ja töökindel kasutada, tundub, et isegi I kooliastmele täitsa käepärane. Osa asju, mis on Schoolaby enda 2 minutilises videotutvustuses ära toodud, kahjuks enam ei päde, nt. nagu äppide sissetoomine verstaposti loomisel – seda ei ole enam. Samamoodi on ka kujundus läinud rohkem privitiivsemaks.
Õpetajale, kes liiga palju lisafunktsioone ei soovi ja rahuldub vaid e-koolikoti ning Opiq’u andmetega, pluss enda ülesse laetav materjal ning lingitavad keskkonnad, siis see on täpselt paras amps. Olles ise töötanud 6.klassilises koolis, siis tundub, et see on täitsa töötav ja hallatav I ja II kooliastmes ka õpilastel. Lihtne ja lõpuks ka loogiline, kui mõned korrad õpiteekond koos läbida.
Esimene loeng Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe oli sissejuhatav, kuid siiski väga sisutihe. Kuna ei teadnud, et loengus peab oma seade kaasas olema, siis osaliselt jäi praktiline kaasa tegemine poolikuks, mille ma hiljem kodus tasa tegin.
Meeldis väga algne jäämurdmismäng. Nimed kõik meelde ei jäänud, aga mõni inimese lemmiktegevus küll. Kahjuks läks osa infost kaduma ka (mis on ka mõneti mõistetav nii suure grupi puhul), kuna mõni rääkis väga vähe või väga vaikselt.
Sellest loengust õppisin, lisaks kursusekaaslastele, millised õpikeskkondi me õppetöös kasutame, mida tuleb teada viitamisest, kust leiame teadusartikleid, millised on hindamise kriteeriumid, kui suures mahus tuleb meil tööd teha ja sedagi, et minust saab blogija. PS! Jõudsime ka rääkida haridustehnoloogia ajaloost, lisaks praktilisele tegevusele.
Ajaloost saime teada, e Haridustehnoloogial on 5 erinevat etappi:
arvutite abil toimuv õpe (ingl computer assisted instruction)
! Esimesteks ülesanneteks oli koostada ÕPILEPING, mis on minu maakaardiks selles õppeaines või üleüldse kogu minu magistriõpingutes.
!! Teha ülevaatlik ja kokkuvõtlik analüüs teadusartiklile. Mina valisin selleks artikli Weller, M. „Twenty Years of Edtech“ehk 20a. Haridustehnoloogia ajaloost – Weller annab ülevaate Haridustehnoloogia värskemast ajaloost ja keskendub aastatele 1998–2018.
!!! Ja teha endale kõikidesse vaja minevatesse õpikeskkondadesse konto (WordPress, Moodle, Discord ja EduFeedrisse kinnitada oma blogi aadress).
Teine loengutund õpikeskkondadest oli põnev ja praktiline. Teemaks oli meil virtuaalsed õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid. Kui algselt olidki enamus mõisteid segamini, siis nüüd tuli uus hingamine, ning nimetused loksusid paika.
Virtuaalsed õpikeskkonnad jagunevad järgnevalt:
õpihaldussüsteemid – LMS (Moodel nt) – see on nagu klassiruum
õppeinfosüsteemid (ÕIS nt) – see on nagu klassipäevik
õpiobjektide reposoorium (kus hoitakse õppematerjale – Merlot või TLÜ õppevara nt) – nagu raamatukogu
õpiobjektide autorivahendid (H5P nt)
testimiskeskkonnad
e-portfooliod
….
Oma kursusel blogimist kasutame õpilashaldussüsteemina.
Õpihaldussüsteemid alustasid oma lendu 1997 aastast. Alguspunkti pani küll 1996 aaastal WebCT, seejärel tuli BlackBoard, mis oli eelnevale konkurendiks. Eesti oma õpihaldussüsteemid on nt eKool, Stuudium, Opiq, Schoolaby, eDidaktikum, aga kasutatakse ka välismaised keskkondi: Moodle, WebCT, Canvas, Ilias jt.
Õpihaldussüsteem omakorda jaguneb:
kursuse haldus
ajakava
õppematerjalid
ülesanded
suhtlusvahendid
hinded
Tunnis vaatasime ja katsetasime ka erinevaid õpihaldussüsteeme ja koduseks tööks jäi ühte antud keskkonda lähemalt uurida ja seda reflekteerida (või siis teadusartikliga tööd teha).
Tutvusime Schoolaby ja eDidaktikumiga, mis mõlemad on õppejõu Mart Laanpere lapsukesed. Saime aimu Moodle keskkonna võludest ja valudest – SCROM package lisamise võimalus (e-õppematerjal zipina) ja External Tool (teise õpiäpi sisse tõmbamine töösse).
Veel vaatasime Canvas’t, mis on sarnane eKoolile ja Moodle’le, kuid pigem mõeldud ja kasutajasõbralik ülikoolidele. Google Classroomist hüppasime kiirelt üle. Välja toodi ka nn.väikestele külakoolidele pigem mõeldud kekskkond nagu Alfons. Kerge ja ilus. Soome tehtud. Suured ettevõtted aga kasutavad Edutizer’i ja Coursy’t (see on ka välismaailma suunatud).
Saime ka korraliku ülevaate kuidas õigesti teadusartikkleid viidata, otsida, jpm.
Saime teada veel kus on tavaliselt meie teadusartiklite asukohad – TLÜ raamatukogu või siis Google Scolar. Kõige käepärasemateks keskkondadeks artiklite lugemisteks ja märkmete tegemiseks soovitati ZOTERO või tasulist PAPERS äppi.
Oma esimeseks ülesandeks, kursuse „Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe“, valisin M. Welleri artikli „Twenty Years on Edtech” ehk siis 20 aastat haridustehnoloogiat, et teada saada rohkem sellest, millest ma huvitun.
Minu jaoks oli see väga põnev lugemine, kuna esimene kokkupuude arvutiga oli kuskil aastatel 1997 -1998, kus oli au mängida seal ainult Super Mariot. See ei olnud meie arvuti, vaid oli võimalus käia külas seda mängimas. Isikliku nuppudega telefoni sain alles 2000 a.-l ja aktiivselt alustasin arvutit kasutama (modemühendusega) Soomes 2000 alguses.
Põnev oli lugeda kui tehniline on tegelikult haridustehnoloogia ajalugu olnud. Oli väga palju lühendeid ja mõisteid millest polnud kuulnudki ja mida sai nüüd internetiavarustest taga aetud ja silmaringi suurendatud.
Minu suureks üllatuseks oli ka see, et kui võrrelda, siis kui algelistes kohtades on Eesti oma arenguga olnud maailmamõistes. Kasvõi sedagi, et mida ja kas üldse teab täna üldhariduskoolis iga õpetajana töötav isik, mis imeloom on haridustehnoloog või mis üldse on haridustehnoloogia. Tavainimestest, kes IT valdkonnaga ei tegele, ei tea loetud terminitest ammugi.
Tähekombinatsioonid, nagu MOOC, OER, OCL ja OPL, RSS, LMS, PLE, TBD, Second Life… oli minu jaoks nagu galaktika. Tundmatu kauge objekt kuskil universumi avarustes. Aukartust äratavad ja suursugused organismid… Lähemal vaatlusel selgub, et päris loogiline jada on nendest joondunud.
Mulle meeldib väga, et daatumitena oli välja toodud selle ajapügalale omane süsteem. Teeb ilusasti puust ette ja punaseks. Pani ka korduvalt mõtlema sellele mis Hans loengus rääkis, et kuidas meie (õpikeskkonnad kursusel) täna oma tööd korraldame ja millises ajajärgus oma tegvustega viibime. See oli hea paralleel. Saan aru, et tänases infoühiskonnas tiirutame ringiratast väisates ikka ja jälle samu pidepunkte ajateljel – nt. nagu AI taastulemine ChatGPT jms näol, mis on täna kättesaadav absoluutselt kõigile.
Olles ise ka aktiivselt 2000ndatel Wikit kasutanud, siis oli seda hariv lugeda, et mis tema tegelik tähendus on olnud. See tähendus on nagu tavakasutaja jaoks pigem varju jäänud.
Sama üllatav oli ka see e-õppe ajajärk, kus selle nähtavust tavamaailmas arvestades ei oleks ma mitte seda nii kaugele minevikku viinud. Ja nii naljakas on mõelda, et alles nüüd tänapäeval üldhariduskoolid (eriti väiksemad ja kaugemad) hakkavad endale teadvustama seda mõistet õppetöös.
Täiesti ulme tundus mulle, et omal ajal 2000ndatel tegeles ka Eesti riik sellises keskkonnas, nagu seda oli Second Life. Mängude maailmas sees olnuna ja endale teadvustamata, et see on olnud Second Life termin, siis seda imelikum on mõelda, et Eesti riik oli riigi tasandil sellises kanalis…!? Kuid süüvides antud ajajärku, tundub see üpris innovaatiline ja ekstreemne ettevõtmine olevat ja tagantjärgi vaadates täitsa mõistetav. Tutvustasime end ju välismaailmale kui e-riiki.
Kõik muud terminid, nagu blogimine, youtube, e-portfoolio, on minu jaoks uus teema kasutajana/ise sisuloojana.
Paljud mõisted vajasid korduvat uurimist ja puurimist, et neist täielikult aru saada. Rõõm oli tõdeda, et haridustehnoloogide guru Ingrid Maadvere kunagine kirjeldus viis äratundmiseni, et oma klassiruumi arvutitunnis kasutasingi just konnektivismi.
Kokkuvõtteks võin öelda, et antud teemas vajab kindlasti mõistete kaart korralikku täiendamist, et mõista täielikult minevikku.
Sest nagu ka Juhan Liiv ütles „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta“.
“Võti on kuulata oma südant ning lasta sel kanda end oma unistuste suunas.” Michael Dell
Kursuse IFI7227.DT Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe esimene ülesanne kutsus meid mõtestama ja koostama õpilepingut, kus tuli määratleda erinevate küsimuste läbi oma teekond ja kuidas ma sellele kursuse edukalt lõpetan.
Teema
Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?
Soovin õppida veel rohkem erinevate õpikeskkondade kohta ja kuidas neid panna niimoodi tööle, koolis tundides ja ka lisaks oma töös, et need valikud saavad üheks tavapäraseks osaks töötegemises. Soovin teada saada ja mõtestada oma töös kuidas veel paremini aidata õpetajat ja samas ka õpilast, et koolitund oleks efektiivne, samas motiveeriv, mänguline ja lõbus kõikidele osapooltele. Näen, et läbi mängu õpib õpilane hoopis kiiremini ja meelsamini ning kui täna on meil tehnika lastel käepärane, siis soovin, et õpitakse ka seda mõtestatult kasutama, mitte ainult pöidlalihaseid treenima.
Oma suurest huvist sai eelmine aasta osa võetud kursusest ”Praktiline haridustehnoloogia”, kus sai palju erinevaid õpiprogramme katsetatud ja ka edasi soovitatud/õpetatud. Kuulan täna huviga, mida siin sellel kursusel meile pakutakse, sest metoodikaid ja erinevaid suundasid on nii-nii palju. Ühesõnaga võiks öelda, et õpikeskkondade disaini mõiste alla jääb kõik see mis mind huvitab, nagu Õpikeskkonad ja võrgustatud õpe kursuse juhendaja Hans Põldoja meile kursuse alguses tutvustas.
Eesmärgid
Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?
Minu õpiprojekti eesmärgid on väga isekad:
Mina ise tahan ja soovin seda õppida ja teada saada, et veel paremini oma tööd teha ja olla ”kaelani sees” selles kõiges, mis mind väga huvitab ja köidab.
Olen elus alati olnud koostöös ka nn. köögipoolega, et veel paremini mõista ja aru saada, miks-milleks-kellele-kuidas päriselt.
Kuidas panna silma särama ka sellel õpilasel, kellel on õpimotivatsioon vastu maad või kes ei ole pädev (HEV).
Kuidas toetada ja meelitada selline õpetaja kasutama digikeskkondi, kes on väga ebakindel või lausa vastane.
Strateegiad
Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?
Minu strateegiad eesmärgi saavutamiseks on õpidistsipliin, loovuse vabaks laskmine ja julgus teha vigu ning nendest õppida.
Kõige olulisemaks pean kursusel osalemist (kohalkäimist) ja aktiivset osavõttu (tunnis ja järeltegevustes)
Teadusartiklite läbitöötamist, tagasisidestamist, õppejõu ja kaasõpilaste kogemuste analüüsimist ning avatud dialoogi.
Õpin blogi pidama oma õppeprotsessidest.
Julgust katsetamiseks!
Pean kinni tasakaalu printsiibist: kool, pere, töö ja mina ise.
Vahendid/ressursid
Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?
Eesmärkide saavutamiseks kasutan aega otstarbeliselt ja eesmärgistatult: kindlad õppimise ajad, tundidest 100% osavõtt, jms
Võtan maksimumi teadusartiklitest, mida kasutan oma ülesannete ja tööde tegemiseks ning reflekteerimiseks.
Suhtlen aktiivselt kursusekaaslastega, et laiendada oma silmaringi ning saada vajadusel tuge ja uusi vaatenurki erinevate teemade käsitlemiseks. Kuulan avatult ning teen vaja muudatusi oma mõttemustrites.
Kasutan kõiki võimalikke koolis ette antud keskkondi (eDidaktikum, Moodle, e-raamatukogu, jt), enda ja vajadusel ka kooli tehnikat (arvuti jms), salvestatud kursusetundi järelvaatamiseks/meenutamiseks, teen märkmeid käsitsi kursuse jaoks eraldi võetud kaustikusse.
Hindamine
Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?
Täna arvan, et minu teekonna õnnestumise märgiks on esiteks kursuse tutvustuse olev õpiväljundite täitumine:
Õppeaine õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe edukal läbimisel üliõpilane: – kirjeldab õpikeskkonna rolli võrgustatud õppes; – kujundab ja haldab teadlikult oma personaalset õpikeskkonda; – valib kursuse läbiviimiseks sobiva õpihaldussüsteemi ja koostab e-kursuse prototüübi; – analüüsib digitaalsete töövahendite sobivust lähtuvalt õpitegevustest, kombineerib ja rakendab neid tulemuslikult õpikeskkonnana; – analüüsib õpikeskkondadega seotud aktuaalseid teemasid, uurimusi ja tulevikusuundi.
Teiseks, olen täitnud õpilepingus eesmärgi püstitamisele määratud tegevused.
Kindlasti õppejõu ja kursusekaaslaste tagasiside
Teen praktilist tööd vähemalt kahe uue keskkonnaga, mida soovitan ka teistele.
– – – – –
Refleksioon
Mis minu jaoks töötas ja mis mitte? Miks? Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Mis on minu tugevad ja nõrgad küljed? Mida ma peaksin järgmisena tegema?
magistriõpingud 